Kevadsemestri esimene (loengu)päev

Päeva esimene loeng algas 8:30. See oli eesti keele õigekiri ja väljendusõpetus. Enamuse ajast tegime diagnostilist testi, mille üks osa oli ka lühiessee “Minu elu eesmärgid”. Esimesed viis minutit naersin – vaikselt muidugi -, aga siis mõistsin, et vist ikka tuleb ära teha, kuna see peab mu sõnavarakasutusest ja õigekirjutusoskusest mingi ettekujutuse andma. Kõik neiud juba kirjutasid, mõnel oli pool A4 paberit tihedalt täis kritseldatud ajaks, mil ma alustasin. Kuna ma eriti pingutada ei viitsinud, siis hakkasin vormiga eksperimenteerima. Ja lõpuks kirjutasin talle neljalõigulise (ok, 3,5-lõigulise) romantiliste sugemetega jutukese sellest, millised on erinevad perspektiivid mu elus (ilma sissejuhatuse ja kokkuvõtteta). Kõige lühem perspektiiv oli tolle essee valmis saamine. Hoidsin end nii palju tagasi, et ei maininud sealkohal oma viitsimatust ja soovi asi lihtsalt kaelast ära saada. Õppejõud lubas hindeid tolle testi eest mitte panna.

Toanaaber peaks varsti välja kolima, ta üürileping lõpeb selle kuu eelviimasel päeval. Kahju on tegelikult, et ta lahkub. Teda vaadates meenub mulle alati, et arvuti ees söömine on ebatervislik ning ma istun kohusetundlikult söögilaua taha. Ja kui ta läheb, siis ei ole mul enam kedagi meelde tuletamas, et vaba ajaga saab ka midagi paremat teha kui arvutimänge mängida. Ma tema eeskuju valguses üritan raamatuid lugeda, selle asemel, et mängida mingeid ääretult lihtsa põhimõttega mänge netis või MSNis istuda. Mõlemad on igavad ja teevad närviliseks, aga asendustegevusena on muidugi asendamatud. Kui ta nüüd ära läheb, siis mul endal ka vist riskitegur taoliste harjumuste tekkeks tõuseb. Pole enam kellegagi võrrelda. Ja tegelikult on ka natuke kahju ikka. Ta on täitsa tore neiu. Mis sest, et iga teine päev toredad inimesed mulle pigem närvidele käivad. See ei tähenda, et nad toredad olema ei peaks, eksju. Ka selliseid on vaja.

PS. Peale selle lubasin endale, et teen talle jõulukingiks pajalapid (isetehtud), aga ma siiani teen neid. Kuna kasutasin ta pajalappe mingi aeg pidevalt, siis tulemuseks olid kõrbenud pajalapid.

Self Defence

Mida teha, kui naabri suur,noor ja kuri koer hüppab üle aia ning tahab sind rünnata? Viruta talle kaheliitrise plastmassist õllepudeliga (soovitavalt “Säästu”) vastu pead.

Hinded

Nüüd on kõik välja pandud. EKA essee oli viimane töö, mis esitatud sai ja mis oli vaja esitada ning nüüd on ka tulemused teada. Keskmine hinne on 2.5, mille ma kevadsemestril ületada kavatsen. Või noh, kui päris aus olla, siis ma lihtsalt otsustasin, et ma ainult A-sid hakkan saama. See eesmärk muutub niikuinii painduva(ma)ks kohe, kui ma esimest korda tunnen, et ei viitsi ennast piinata ainult hea hinde hinde nimel, aga unistada ju võib, eksju. Ja veel huvitavam oleks näha, kuidas ma hakkama saan loengutes istumisega. Raseduse kolmanda trimestri algus on tekitanud tunde, et see vääks võiks juba mu seest välja ronida (saaks soo ka kohe teada, kuna siiani on mõni ultrahelis häbelikku mänginud). Siis peaks teda muidugi igal pool kaasas tassima, aga vähemalt kannataksin istuda ühe koha peal kauem kui ainult pool tundi korraga ning ei tunneks vajadust peale seda nii vähemalt kümneks minutiks pikali heita. Rääkimata sellest, et öösel saaksin magada ilma kellegi pideva küljetogimiseta… Ja niu-niu-niu. Tegelikult on ikka hirmus tore, kui ta seda teeb, sest siis ma tean, et ta endiselt olemas on. Kuigi sellest lapsest kasvab vist küll hüperaktivist, vaadates ta praegusi käitumismustreid.

Kui mõtled, kuhu puhkama minna.

Õnn lihtsatest asjadest

Sain just oma eesti kirjanduse ajaloo kursuse essee valmis. Selline hea tunne on. Kerge on. Essee polnud midagi väga head, aga ta oli ka ääretu vastumeelsuse ja sunni all tehtud. Ning nüüd on ikkagi hea olla. Keskpärane, kuid mitte lootusetu.

Ja, muide, kodumaa loodus (mu essee teema oli ka loodus) on päris ilus. Ka minu kodukohas.

Ja ülikooli raamatukogust ka midagi:

Ning üldiselt: kõik on ilus!

Nali naljaks

Roland Barthes jälestas kogu maailma, sealhulgas ka muidugi

iseennast. Ükskord kirjutas ta isegi raamatu sellest, kui väga ta

kõike vihkab. Ning pani sellele pealkirjaks “Vihkaja diskursus”.

Toimetaja aga leidis, et see on veidike liiga negatiivne ning muutis

raamatus mõningad sõnad ära. Pealkirjaks aga pani “Ühe armudiskursuse

fragmente”.

Selle peale Barthes siis kirjutaski, et autor surnud on.

Lisaks muule on toit kohe-kohe otsa saamas (kaks kartulit külmkapis ja sutsu kaerahelbeid). Raha sai juba nädalavahetusel otsa. Tartus tuleb kükitada kuni 21. kuupäevani. Nii et ülehomme on raudselt paast, sest ka uut raha enne 21. kuupäeva näha ei saa.

Feil nr. 3

Ma pole pooligi oma päevaks seatud eesmärke täitnud. Või noh, see tähendab, eilseks seatuid, sest nüüd on kesköö juba möödas. Ja kusjuures niipea, kui ta mööda sai, tekkis mul kohe kummalisel kombel energiat juurde. Enne oli selline väsimus peal ja ma ei suutnud õppimisele keskenduda. Nii et kas ma peaksin nüüd eilset päeva läbikukkunuks pidama? (siiralt lapselik küsimus inimeselt, kes enda asjadele juba ammu enam nii põhjapanevaid hinnanguid ei anna. Aga hetkeks tundus, nagu peaks…)

Feil nr. 2

Kui raha saab otsa või teda on nii vähe, et ei jätku kuu lõpuni.

Sihuke rott tunne tekib, kui ma alati kööki ronin, et jälle ahjukartuleid teha. Seal viibivad üldiselt ühed ja samad näod. Ainult selle vahega, et nemad valmistavad iga kord midagi erinevat. Aga siis, kui ma oma valminud kartulitele järgi lähen, on köök alati tühi.

Feil

Astusin kööki, naeratus näol (sest hea tuju oli). Noormees, kes seal juba enne oma hakkliha praadis, jäi vahtima. Pillas pannilabida maha ning siis kiirustas seda pesema. Mina naeratasin edasi ja hakkasin kakaod keetma.

Arutlemise koht

Tulin jälle ööraamatukogust. Toakaaslane rääkis järgmise loo, niipea kui olin uksest sisse astunud. Nimelt oli ta umbes pool tundi enne mu saabumist (u 23:30) käinud köögis nõusid pesemas. Seal viibis ka üks võõras noormees – köök on meil üks terve korruse peale -, kes temaga juttu hakanud tegema. Väitis, et ei ela meie korrusel, aga siiski siin ühikas ja juba pikemat aega. Noormehel oli ka kõnedefekt, mis avaldus õhm-ide lisamises iga lause lõppu. Polnud just üleliia sümpaatne kuju. Ajas juttu, minu toakaaslane viisakalt kuulas, kuni nõud said pestud. Siis teatas, et läheb ära. Noormees tuli talle koridoris järgi. Toa uksel seistes küsis, kas sisse võib tulla. Mu toakaaslane ehmus, vastas eitavalt ning sulges ruttu ukse.

“Oleks ta vähemalt kena olnud!”

Oleks ta kena olnud, siis oleks teda sisse kutsutud. Nii et küsimus polnud mitte teos, vaid tegijas. Kuigi olukorda sõbralikkuse aspektist vaadeldes võinuks ükskõik millise noormehe tuppa kutsuda. Sest taoline žest ei kohusta millekski enamaks – seksini/muu füüsilise kontaktini jõutakse vaid juhul, kui mõlemad osapooled on nõus. Kui üks kahest teab kindlalt, et ta ei soovi, siis ei saa ka midagi juhtuda. Kui ta just vastupidist, st juhtumist ei eelda.

Küsimus ongi selles, kui paljud meist oleksid sarnases olukorras samamoodi reageerinud. Ja mida aus vastus meie kohta näitab. Kindlasti ka seda, kui rangelt me kõike vastassoolist seksuaalse objektina näeme. Ja samas avaldas mu toakaaslane hämmeldust tolle noormehe käitumise sirgjoonelisuse üle.

Mind pani jälle kord mõtlema, et prostitutsioon (sh ka igaühega seksimine, kelle poole tõmbab) on üpriski aus suhtlusviis. Kui palju peab ikka meeste-naiste vahelises sõpruses mõlemapoolset enesepettust olema, et asi toimiks… Siinjuures ei taha ma kedagi laita ega kellegi üle irvitada, sest ma ise oleks tõenäoliselt umbes samamoodi käitunud. Pigem lihtsalt juhiksin tähelepanu sellele, kui vähe meil on õigust teiste tegusid kritiseerida, eriti kui need teod puudutavad seksi, seksuaalsust/liibidot ja muud taolist. Kes on süüst puhas, st rikkumata meelega, visaku esimene kivi…